Seda köike, mis kahe päeva
jooksul Eldoreti Moi haiglas ja pärast seda Eldoreti erakliinikus juhtus
lühidalt kokku vötta on väga raske. Üritan teha nii lühidalt, kui vöimalik,
aga samas anda edasi seda, kuidas asjad siin riigis käivad. Pange joogamatt,
viirukid ja küünlad valmis, et ennast rahustada, sest meie Kayaga näiteks
tundsime neist väga puudust!
Ärkasime reede hommikul kell 5,
et kell 6 olla matatu peal ja söita
koos Emmanueli ja tema isaga Eldoreti
haiglasse, et löpuks see röntgen ära
teha ilma milleta Kakamega haigla kirurg (kellega kohtusime esimesel korral,
kui haiglas käisime ja kes suunas meid edasi röntgenit tegema) poissi nöus
opereerima ei ole. Shianda erakliiniku arsti abiga oli meil uroloogist doktor
Mugaloga kokkusaamine kokku lepitud. Pidime talle helistama, kui Eldoretis
oleme. Nagu Keenias tavaline- üks suur ootamine köik! siis ilusa päeva
alguseks ootasime Kayaga tund aega enne kui Emmanuel ja ta isa kohale jöudsid.
Eldoreti nimelisse linna jöudsime umbes kell pool 12 ja söitsime kohe Moi
haiglasse, kus röntgenit teha saab. Poiss oli seal samas haiglas juba kaks kord
käinud ja röntgeni eest olime teie
annetatud rahaga 4500 KSH (keenia sillingut, mis on umbes 45 eurot) juba eelmine kord ära
maksnud. Seda lootuses..vöi noo, mis lootuses! teadmises, et nad naasevad
haiglast röntgenpildiga ja me saame operatsiooni aja kinni panna. Aga ei. Alustuseks ei olnud
taaskord kedagi röntgeni kabinetis.
Helistasin dr. Mugalole, kes ütles, et tal on praegu operatsioon, et helistagu
ma 5 tunni pärast.. mötlesin:“ HAA!Algus on meil edukas!“ Aga kuna tema peale
me sellel hetkel loota ei saanud, siis üritasime ilma temata.
Haiglas valitses hellalt öeldes kaos. Inimesed
on siruli maas haigla ees ja sees, pörandad on porist mustad ja töötajate
nägusid vaadates, näib, et nad ei ole juba ammu oma tööga rahul. Jooksime
natukene köva häälega haiglas ringi ja saime kätte radioloogi, kes eelmine kord
Emmanueli pildistama pidi. Tema esimene küsimus oli, et miks poiss
kateteriseeritud ei ole?Et enne ei saa röntgenit teha, kui pöis on tühi, uriin
tuleb pöiest välja lasta. Selge. Küsime, siis et kus kabinetis ja kes saab
talle selle subkubitaalse kateetri paigalda (kateeter,mis läheb p6ide köhu
pealt) ja pärast kahe tunnist viivitust jöuame protseduuride ukse taha, kus see
aset peaks leidma. Kuna järjekord on meeletu, vötame poisil käes kinni ja
trügime ennast tuppa. Et me muzungud (valge inimene) oleme, aitab meid rohkem kui me
arvatagi oskame.
Samal ajal kui poiss voodi peal
lamab, üritan mina avada talle haiglas kaarti, ilma milleta midagi ei tehta ja
Kaya maksta protseduuri arvet. Lühidalt juhtunust: Otsitakse sobiva suurusega
kateetrit. Arst proovib Emmanueli kateteriseerida läbi vana armi!! Loomulikult
see ei önnestu! Keegi teine arst ütleb, et pöis on tühi, sellepärast on raske.
Mina:”AH; PÖIS ON TÜHI?! Alles tahtis
radioloog, et pöis olekski tühi, et ta saaks pildi teha!? Mida kuradit siin
toimub.” Helistasime radioloogile ja palusime tal protseduuride kabinetti
tulla. Ta ütles, et ta on löunal ja et
talle sobiks tunni aja pärast. Protseduuri teostav arst ütleb meile, et poiss
tuleb haiglasse sisse kirjutada ja, et kateteriseerimine tuleb teostada narkoosi
all, kuna see on oodatust raskem ja nöuab rohkem aega. Helistasin uuesti doktor
Mugalole, et kas ta palun saaks tulla vöi, et kas meie saame tema juurde minna!
Ta ütleb, et tulgu ma tema kabinetti, et ta on seal. Vötame poisi ja isa ja jöuame pärast otsimist ja haigla töötajatelt
küsimist doktori ukse taha. Sekretär ütleb, et ta just lahkus.
Mina ja Kaya
koos:“ NEH!??? Kuidas see vöimalik on? Ma just kaks minutit tagasi rääkisin
temaga?!“
Helistan uuesti arstile. „Tere
jälle! Vabandust, kus te olete?“
Juba üsna vihase ja minu
pommitamiskönedest väsinud häälega doktor: „Ma ju ütlesin, et oma kabinetis.
Kus teie olete?“
Mina: „Ma olen teie kabineti ukse
taga ja koputan just praegu teie ukse peale.. Ei, ma olen nüüd teie kabinetis,
aga see on tühi….“
Doktor: „Kus linnas te olete?“
Mina: „Mis see on mingi nali? Eldoretis muidugi. Eldoreti haiglas, kus me
kokku pidime saama.”
Doktor: “Mis nimelises haiglas? Mul on kaks kabinetti.”
Pööritan imestusega silmi ja vaatan sekretäri poole, et teada saada, kes
siin mustkunstnik on vöi kuhu see varjatud kaamera peidetud on... Ei tegelikult
küsin, mis nimelises haiglas ME siis oleme! Saan vastuseks, et Moi nimelises
haiglas.
Mina: “Moi haiglas.”
Doktor: “ Mina olen Eldoreti haiglas. Mul on
kaks kabinetti. Üks on Moi haiglas ja teine Eldoreti erakliinikus.”
Mina:” Oodake palun seal. Me tuleme kohe sinna.
Kas need kaks haiglat on üksteisest kaugel?”
Doktor: “Ma ei lähe kuhugi, mul on väga palju
tööd!”
Nüüdseks oli kell juba 3 ja meie olime sama
hästi, kui mitte kuhugi jöudnud. Palusime poisil ja isal oodata, kuni meie
röntgeni eest makstud raha tagasi küsime, et siis koos Eldoreti erakliinikusse
minna. Vöitlesime nagu ema tiigrid, et see raha tagasi saada! (Esimese asjana
alati vöetakse raha ja vöimalusel petetakse nii mis jaksab, aga tagasi maksmine
käib läbi saja inimese ja miljoni paberi). Kaya maskeerus Saksamaa
ajakirjanikuks ja mina tegin lihtsalt köikidest ja köigest kaameraga pilte.
Vaevalt, et see lolli mängimine ja teiste vihaseks ajamine meid aitas (meid rahustas
see küll!), aga raha me tagasi saime ja sellest haiglast me jalga lasksime,
minul kaaslaseks kohutav peavalu.
Eldoreti erahaigla ja Moi riiklik haigla
erinevad üksteisest palju. Väga palju. Kui ma kirjutaksin seda juttu siin
olevikus, ütleksin, et nagu öö ja päev, aga ma kirjutan väikese hilinemisega,
siis ma seda sönapaari parem ei kasuta. Haigla näeb välja juba haigla moodi, on
meie esimesed mötted. Vau!Lift! Vau! Enne meid on ainult kaks patsienti,
mitte 68 ja siis juba kohtumegi doktor Mugaloga. Meie kord. Siseneme ja selgitame nii rahulikult
kui vöimalik Moi haiglas toimunut ja poisiga juhtunud, aga kuna emotsioonid on
valla, siis Kaya löpetab minu lause ja mina alustan tema lauset. Mugalo ei
suuda uskuda, et nad proovisid Moi haiglas läbi vana armi kateetrit paigladada
ja samuti on ta pettunud Kakamega haigla kirurgis, kes meid röntgenit tegema
suunas, kuigi poisil jookseb köhuhaavast uriin!
Doktor:“ Esimese asjana peame ta
kateteriseerima ja see peab toimuma üldise narkoosi all. Siis vaatame edasi.
Kui me kohe opereerime, saate öhtul koju
Shiandasse minna.“
Operatsioon löppes öhtul kell 6. Kuna
poiss magas pärast operatsiooni ja oleks olnud ilmselge rumalus temaga praegu
Shiandasse söitma hakata, otsustasime, et Emmanuel ja ta isa jäävad haiglasse
ja tulevad homme hommikul koju. Meie Kayaga proovime viimase bussi peale jöuda.
Jooksime, mis me jooksime, aga kell 8 öhtul enam ükski buss meid kodu poole ei
vii. Otsisime köige odavama hotelli, kus öö ära magada , et siis hommikul matatu peale minna.
Kella 5-6 ajal hommikul saame
köne Estherilt (organisatsiooni direktor, kus me vabatahtlikud oleme ja kes on
ka meie tölk, kuna Emmanueli isa ega ema inglise keelt ei oska ja meie swahiili
keelt ka kahjuks ei räägi), et Emmanueli isa helistas talle ja et poisiga on
pahasti. Me siis küsime, et mis
tähendab, et pahasti? Mis juhtus? Esther helistab Emmanueli isale tagasi ja
küsib üle. Tuleb välja, et poiss kaebab valu ja ei ole öö otsa maganud. Lähme
haiglasse aru pärima, et mille eest nad 3500 keenia sillingut (ligikaudu 35
eurot) ööpäevas küsivad, kui poiss ei ole öösel maganud ega valuvaigistitki
saanud. Saame vastuseks, et see ei kuulu hinna sisse, et me oleksime ise
pidanud arsti poolt välja kirjutatud valuvaigistid ja antibiootikumid ostma.
„MIKS KEEGI SEDA MEILE VAREM EI
ÖELNUD?“
Lähme poisi juurde. Kateetrist
jookseb uriin kogumiskotti, aga samuti on haavaplaaster ja haava ümbrus
uriinist läbimärg. Ühtegi arsti kirurgia osakonnas hommikul kell 8 ei ole. Ega
ka kell 10. Nöuame näha kedagi, kes oskaks öelda, mis toimub ja tahame saada
arvet. Keegi valvearst teisest osakonnast pidi tulema meid vaatama, aga selgus,
et see arst oli unustanud, et tal täna tööpäev on ja nii pidime ootama kedagi
kolmandat arsti, kes kodust kohe liikuma
hakkas. Selgituseks ütlen siis veel kord, et Keenias tähendab kodust kohe
liikuma hakkamine minimaalselt ühte tundi!
Helistasin doktor Mugalole, kuigi
ta ütles eelmine päev, et täna teda tööl ei ole. Ta naine löpetab kooli ja neil
on tähistamine. Enne doktor Mugalot jöudis OH IMET! kohale arst teisest
osakonnast ja tema hinnang oli, et tuleb teha paar lisa ömblust. Küsisime, et
kas ta saaks seda kohe teha ja ta ütles, et läheb paneb vajalikud asjad valmis.
Tema lahkudes jöudis kohale ülikonnas Mugalo. Ta vaatas haava üle ja ütles, et
see on normaalne, et haav immitseb, et see vötab aega, kui haav kinni kasvab.. Tuleb lihtsalt korralikult haava siduda, et see läbi ei laseks.. Palusime
ödedelt vajalikud vahendid ja sidusime ise haava, eemaldasime kanüüli, ostsime
vajalikud ravimid, maksime arve ja lahkusime.
Doktor Mugaloga vötame ühendust
järgmine nädal, et kokku leppida röntgeni aeg ja pärast seda loodetavasti
operatsiooni aeg. Muidugi oleks hea olnud, kui oleksime saanud röntgeni ka ära
teha, aga arsti sönul peab haav peab enne röntgeni paranema. Kuna ta on
siiamaani ainuke arst, keda kohanud oleme ja kelle suhtes me vähegi usaldust
tunneme, siis tegutseme tema sönade järgi.
Öpetasime Emmanueli isale, kuidas
haava eest hoolitseda ja seda siduda.
Ja ma tean, et lubasin lühidalt
teha, aga see ongi lühidalt.
Hommikul matatus teel haiglasse.
Pärast operatsiooni Eldoreti erakliinikus. Kaya äratab Emmanueli.
Ravimite arve.
Operatsiooni arve. Koos ravimite, busspiletite ja toidurahaga kulus meil umbes 380 eurot.
WEFOCO kontoris. Näitame isale, kuidas haava siduda.