Emmanuelist

Seda köike, mis kahe päeva jooksul Eldoreti Moi haiglas ja pärast seda Eldoreti erakliinikus juhtus lühidalt kokku vötta on väga raske. Üritan teha nii lühidalt, kui vöimalik, aga samas anda edasi seda, kuidas asjad siin riigis käivad. Pange joogamatt, viirukid ja küünlad valmis, et ennast rahustada, sest meie Kayaga näiteks tundsime neist väga puudust! 

Ärkasime reede hommikul kell 5, et kell 6 olla matatu peal ja söita koos Emmanueli ja tema isaga  Eldoreti haiglasse, et löpuks  see röntgen ära teha ilma milleta Kakamega haigla kirurg (kellega kohtusime esimesel korral, kui haiglas käisime ja kes suunas meid edasi röntgenit tegema) poissi nöus opereerima ei ole. Shianda erakliiniku arsti abiga oli meil uroloogist doktor Mugaloga kokkusaamine kokku lepitud. Pidime talle helistama, kui Eldoretis oleme. Nagu Keenias tavaline- üks suur ootamine köik! siis ilusa päeva alguseks ootasime Kayaga tund aega enne kui Emmanuel ja ta isa kohale jöudsid. Eldoreti nimelisse linna jöudsime umbes kell pool 12 ja söitsime kohe Moi haiglasse, kus röntgenit teha saab. Poiss oli seal samas haiglas juba kaks kord käinud ja röntgeni eest  olime teie annetatud rahaga 4500 KSH (keenia sillingut, mis on  umbes 45 eurot) juba eelmine kord ära maksnud. Seda lootuses..vöi noo, mis lootuses! teadmises, et nad naasevad haiglast röntgenpildiga ja me saame operatsiooni  aja kinni panna. Aga ei. Alustuseks ei olnud taaskord kedagi  röntgeni kabinetis. Helistasin dr. Mugalole, kes ütles, et tal on praegu operatsioon, et helistagu ma 5 tunni pärast.. mötlesin:“ HAA!Algus on meil edukas!“ Aga kuna tema peale me sellel hetkel loota ei saanud, siis üritasime ilma temata.

 Haiglas valitses hellalt öeldes kaos. Inimesed on siruli maas haigla ees ja sees, pörandad on porist mustad ja töötajate nägusid vaadates, näib, et nad ei ole juba ammu oma tööga rahul. Jooksime natukene köva häälega haiglas ringi ja saime kätte radioloogi, kes eelmine kord Emmanueli pildistama pidi. Tema esimene küsimus oli, et miks poiss kateteriseeritud ei ole?Et enne ei saa röntgenit teha, kui pöis on tühi, uriin tuleb pöiest välja lasta. Selge. Küsime, siis et kus kabinetis ja kes saab talle selle subkubitaalse kateetri paigalda (kateeter,mis läheb p6ide köhu pealt) ja pärast kahe tunnist viivitust jöuame protseduuride ukse taha, kus see aset peaks leidma. Kuna järjekord on meeletu, vötame poisil käes kinni ja trügime ennast tuppa.  Et me muzungud (valge inimene) oleme, aitab meid rohkem kui me arvatagi oskame.

Samal ajal kui poiss voodi peal lamab, üritan mina avada talle haiglas kaarti, ilma milleta midagi ei tehta ja Kaya maksta protseduuri arvet. Lühidalt juhtunust: Otsitakse sobiva suurusega kateetrit. Arst proovib Emmanueli kateteriseerida läbi vana armi!! Loomulikult see ei önnestu! Keegi teine arst ütleb, et pöis on tühi, sellepärast on raske. Mina:”AH; PÖIS ON TÜHI?! Alles  tahtis radioloog, et pöis olekski tühi, et ta saaks pildi teha!? Mida kuradit siin toimub.” Helistasime radioloogile ja palusime tal protseduuride kabinetti tulla. Ta ütles, et ta on löunal ja  et talle sobiks tunni aja pärast. Protseduuri teostav arst ütleb meile, et poiss tuleb haiglasse sisse kirjutada ja, et kateteriseerimine tuleb teostada narkoosi all, kuna see on oodatust raskem ja nöuab rohkem aega. Helistasin uuesti doktor Mugalole, et kas ta palun saaks tulla vöi, et kas meie saame tema juurde minna! Ta ütleb, et tulgu ma tema kabinetti, et ta on seal. Vötame poisi ja isa ja  jöuame pärast otsimist ja haigla töötajatelt küsimist doktori ukse taha. Sekretär ütleb, et ta just lahkus.

Mina ja Kaya koos:“ NEH!??? Kuidas see vöimalik on? Ma just kaks minutit tagasi rääkisin temaga?!“

Helistan uuesti arstile. „Tere jälle! Vabandust, kus te olete?“

Juba üsna vihase ja minu pommitamiskönedest väsinud häälega doktor: „Ma ju ütlesin, et oma kabinetis. Kus teie olete?“

Mina: „Ma olen teie kabineti ukse taga ja koputan just praegu teie ukse peale.. Ei, ma olen nüüd teie kabinetis, aga see on tühi….“

Doktor: „Kus linnas te olete?“

Mina: „Mis see on mingi nali? Eldoretis muidugi. Eldoreti haiglas, kus me kokku pidime saama.”

Doktor: “Mis nimelises haiglas? Mul on kaks kabinetti.”

Pööritan imestusega silmi ja vaatan sekretäri poole, et teada saada, kes siin mustkunstnik on vöi kuhu see varjatud kaamera peidetud on... Ei tegelikult küsin, mis nimelises haiglas ME siis oleme! Saan vastuseks, et Moi nimelises haiglas.

Mina: “Moi haiglas.”

Doktor: “ Mina olen Eldoreti haiglas. Mul on kaks kabinetti. Üks on Moi haiglas ja teine Eldoreti erakliinikus.”

Mina:” Oodake palun seal. Me tuleme kohe sinna. Kas need kaks haiglat on üksteisest kaugel?”

Doktor: “Ma ei lähe kuhugi, mul on väga palju tööd!”

Nüüdseks oli kell juba 3 ja meie olime sama hästi, kui mitte kuhugi jöudnud. Palusime poisil ja isal oodata, kuni meie röntgeni eest makstud raha tagasi küsime, et siis koos Eldoreti erakliinikusse minna. Vöitlesime nagu ema tiigrid, et see raha tagasi saada! (Esimese asjana alati vöetakse raha ja vöimalusel petetakse nii mis jaksab, aga tagasi maksmine käib läbi saja inimese ja miljoni paberi). Kaya maskeerus Saksamaa ajakirjanikuks ja mina tegin lihtsalt köikidest ja köigest kaameraga pilte. Vaevalt, et see lolli mängimine ja teiste vihaseks ajamine meid aitas (meid rahustas see küll!), aga raha me tagasi saime ja sellest haiglast me jalga lasksime, minul kaaslaseks kohutav peavalu.

Eldoreti erahaigla ja Moi riiklik haigla erinevad üksteisest palju. Väga palju. Kui ma kirjutaksin seda juttu siin olevikus, ütleksin, et nagu öö ja päev, aga ma kirjutan väikese hilinemisega, siis ma seda sönapaari parem ei kasuta. Haigla näeb välja juba haigla moodi, on meie esimesed mötted. Vau!Lift! Vau! Enne meid on ainult kaks patsienti, mitte 68 ja siis juba kohtumegi doktor Mugaloga. Meie kord. Siseneme ja selgitame nii rahulikult kui vöimalik Moi haiglas toimunut ja poisiga juhtunud, aga kuna emotsioonid on valla, siis Kaya löpetab minu lause ja mina alustan tema lauset. Mugalo ei suuda uskuda, et nad proovisid Moi haiglas läbi vana armi kateetrit paigladada ja samuti on ta pettunud Kakamega haigla kirurgis, kes meid röntgenit tegema suunas, kuigi poisil jookseb köhuhaavast uriin!

Doktor:“ Esimese asjana peame ta kateteriseerima ja see peab toimuma üldise narkoosi all. Siis vaatame edasi. Kui me kohe opereerime,  saate öhtul koju Shiandasse minna.“

Operatsioon löppes öhtul kell 6. Kuna poiss magas pärast operatsiooni ja oleks olnud ilmselge rumalus temaga praegu Shiandasse söitma hakata, otsustasime, et Emmanuel ja ta isa jäävad haiglasse ja tulevad homme hommikul koju. Meie Kayaga proovime viimase bussi peale jöuda. Jooksime, mis me jooksime, aga kell 8 öhtul enam ükski buss meid kodu poole ei vii. Otsisime köige odavama hotelli, kus öö ära magada , et siis hommikul matatu peale minna.

Kella 5-6 ajal hommikul saame köne Estherilt (organisatsiooni direktor, kus me vabatahtlikud oleme ja kes on ka meie tölk, kuna Emmanueli isa ega ema inglise keelt ei oska ja meie swahiili keelt ka kahjuks ei räägi), et Emmanueli isa helistas talle ja et poisiga on pahasti. Me siis küsime, et mis tähendab, et pahasti? Mis juhtus? Esther helistab Emmanueli isale tagasi ja küsib üle. Tuleb välja, et poiss kaebab valu ja ei ole öö otsa maganud. Lähme haiglasse aru pärima, et mille eest nad 3500 keenia sillingut (ligikaudu 35 eurot) ööpäevas küsivad, kui poiss ei ole öösel maganud ega valuvaigistitki saanud. Saame vastuseks, et see ei kuulu hinna sisse, et me oleksime ise pidanud arsti poolt välja kirjutatud valuvaigistid ja antibiootikumid ostma.

„MIKS KEEGI SEDA MEILE VAREM EI ÖELNUD?“

Lähme poisi juurde. Kateetrist jookseb uriin kogumiskotti, aga samuti on haavaplaaster ja haava ümbrus uriinist läbimärg. Ühtegi arsti kirurgia osakonnas hommikul kell 8 ei ole. Ega ka kell 10. Nöuame näha kedagi, kes oskaks öelda, mis toimub ja tahame saada arvet. Keegi valvearst teisest osakonnast pidi tulema meid vaatama, aga selgus, et see arst oli unustanud, et tal täna tööpäev on ja nii pidime ootama kedagi kolmandat arsti, kes kodust  kohe liikuma hakkas. Selgituseks ütlen siis veel kord, et Keenias tähendab kodust kohe liikuma hakkamine minimaalselt ühte tundi!

Helistasin doktor Mugalole, kuigi ta ütles eelmine päev, et täna teda tööl ei ole. Ta naine löpetab kooli ja neil on tähistamine. Enne doktor Mugalot jöudis OH IMET! kohale arst teisest osakonnast ja tema hinnang oli, et tuleb teha paar lisa ömblust. Küsisime, et kas ta saaks seda kohe teha ja ta ütles, et läheb paneb vajalikud asjad valmis. Tema lahkudes jöudis kohale ülikonnas Mugalo. Ta vaatas haava üle ja ütles, et see on normaalne, et haav immitseb, et see vötab aega, kui haav kinni kasvab.. Tuleb lihtsalt korralikult haava siduda, et see läbi ei laseks..  Palusime ödedelt vajalikud vahendid ja sidusime ise haava, eemaldasime kanüüli, ostsime vajalikud ravimid, maksime arve ja lahkusime. 

Doktor Mugaloga vötame ühendust järgmine nädal, et kokku leppida röntgeni aeg ja pärast seda loodetavasti operatsiooni aeg. Muidugi oleks hea olnud, kui oleksime saanud röntgeni ka ära teha, aga arsti sönul peab haav peab enne röntgeni paranema. Kuna ta on siiamaani ainuke arst, keda kohanud oleme ja kelle suhtes me vähegi usaldust tunneme, siis tegutseme tema sönade järgi.

Öpetasime Emmanueli isale, kuidas haava eest hoolitseda ja seda siduda.

Ja ma tean, et lubasin lühidalt teha, aga see ongi lühidalt.

Hommikul matatus teel haiglasse.

Pärast operatsiooni Eldoreti erakliinikus. Kaya äratab Emmanueli.

Ravimite arve.

Operatsiooni arve. Koos ravimite, busspiletite ja toidurahaga kulus meil umbes 380 eurot.

WEFOCO kontoris. Näitame isale, kuidas haava siduda.